neljapäev, 21. juuni 2018

Kuidas vähendada hirmu selle üle, mida inimesed sinust arvata võivad.

Käisin 2015. aastal esimest korda Anthony Robbinsi koolitusel Unleash the Power Within, kus pidime tegema ühte harjutust, et aru saada, mis hoiab meid hetkel elus kõige rohkem tagasi. Kaevasin sügavale enda sisemusse ning taipasin, et see on hirm. Hirm ebaõnnestumise ees ning hirm selle osas, mida keegi minust arvata võib.
Pidime kohe ka vastu võtma ühe otsuse ja tegevusplaani, mida me selle piirangu osas ette võtame ning küsima endalt: "Mis on see üks asi, kui ma seda pidevalt teeksin, siis parandaks see oluliselt mu elukvaliteeti?". 
Otsustasin, et tahan sellest hirmust võitu saada ning selleks teen järgmised 30 päeva iga päev vähemalt ühe asja, mida ma kardan teha. Mõeldud-tehtud.
Jagan veidi enda kogemusi, mida ma sellel teekonnal kogesin, sest õppisin meeletult ning nendest õppetundidest võib ka teistel palju kasu olla.

Algus oli ikkagi tohutult vaevaline - kui tundsin millegi ees hirmu ja mõtlesin, et peangi selle nüüd ära tegema, hakkas süda meeletult peksma. Selline tunne oli nagu keegi kägistaks ja jalgade külge tekkisid viietonnised tinapommid. Aga kui oma hirmule sellest hoolimata vastu astusin ja selle asja ikkagi ära tegin, kaasnes peale eneseületust meeletu kergendustunne ja vabanemine ning sain aru, et tegelikult ei olnudki ju kartmiseks absoluutselt mingit põhjust. See, mida ma olin kartnud - seda tegelikult ei juhtunud. Öeldaksegi, et 99% asjadest, mida me kardame ja mille üle me muretseme, ei juhtu kunagi. Milleks siis selle peale üldse aega raisata?
Mida päev edasi, seda automaatsemaks mu eneseületuse protsess muutus - kui tundsin millegi ees hirmu, siis lihtsalt läksin ja tegin. Lõpuks muutus protsess juba nii automaatseks, et hirm ei jõudnud hakata üldse enam suureks paisumagi, sest olin aru saanud, et see, mida ma kogu aeg kartnud olin, ei olnud kunagi tõeks saanud. Ehk siis hirmudel ei ole tegelikult mitte mingisugust alust - nende ülesanne on lihtsalt sind mugavustsoonis hoida, et sa midagi "ohtlikku" ei teeks. Lisaks oli edukogemusi kogunenud juba sedavõrd palju, et teadsin, et saan sellega kindlasti hakkama, sest olin kartnud ju ka varasematel päevadel, aga sellest hoolimata ikkagi ennast ületanud ja hakkama saanud. Kasvasid enesehinnang ja usk endasse.
Veel üks tähelepanek: erinevatel päevadel oli hirmu tase täiesti erinev. Mõnel päeval oli väga raske teha kasvõi ülilihtsat asja, teine päev polnud probleemiks teha 10 rasket asja järjest.
Kõige raskem oli ära teha päeva esimene eneseületus - siis oli hirm kõige suurem. Kui esimene katsumus sai ületatud, hakkas adrenaliin möllama, nautisin seda eneseületuse tunnet ning tahtsin teha järjest rohkem ja rohkem asju. Mõnikord tegin peale esimese hirmu ületamist lausa 6-7 asja järjest, sest hirmu ületamine oli niivõrd vabastav tunne lihtsalt ning tahtsin seda veel ja veel kogeda.
Kuu lõpupoole, kui challenge hakkas läbi saama, tekkis tunne, et on järjest raskem leida uusi asju, mida ma kardan teha. Lihtsalt ei kartnud enam suurt midagi.
Enam polnud probleemiks hirmudele vastu astuda, sest minevikust oli ette näidata nii palju edukaid kogemusi, mil olin seda juba teinud ja kui olin aru saanud, et hirm on olnud täiesti alusetu.
Kuna lõviosa mu hirmudest, millele ma vastu astusin, oli seotud sellega, mida keegi minust 
peale mingi asja tegemist arvab, kadus peale selle challenge`i tegemist umbes pooleks aastaks igasugune kartus teiste arvamuse pärast täiesti ära. Oli saabunud kindlusetunne, et hirmudel ei ole mitte mingisugust alust. Peale poolt aastat hakkas hirm teiste arvamuse pärast siiski natukene küll tagasi tulema, kuid ilmselt sellepärast, et ei teinud lihtsalt neid julgustükke enam igapäevaselt edasi. Sellest hoolimata ei olnud hirm enam kunagi nii suur nagu varem ning piisas jälle hakata ennast ületama, kui hirm jällegi ära kadus.

Veel mõned toimetulekumõtted, mille olen aastate jooksul enda jaoks avastanud ning mis aitavad selle hirmuga toime tulla:
  • Me ei näe maailma sellisena, nagu see päriselt on, vaid sellisena, nagu me ise oleme ja siis omistame enda omadusi teistele inimestele.
Ehk ka teised inimesed ei näe meid sellisena, nagu me päriselt oleme, vaid ainult iseenda peegeldust meis. Seega ei ole vaja muretseda, mida keegi meist arvab, sest see arvamus ei ole tõene. See on lihtsalt nende enda projektsioon sellest, milised nad ise on. See ei näita meie kohta mitte midagi, vaid selle kohta, millised nad ise on. Ei ole vaja selle üle muretseda - see arvamus ei ole korrektne.
Kui inimest kellegi teise juures miski häirib, siis tavaliselt on see seetõttu, et ta ei suuda iseendas sama omadust või käitumist aktsepteerida. Ehk tegelikult peab ta selle teema ise enda jaoks ära lahendama - kas siis muutma oma käitumist või muutma enda tõlgendust. Mina ei ole tema tõlgenduse ja reaktsiooni eest vastutav - seda saab ikkagi ainult tema ise teha.
  • Me kõnnime nii palju ringi muretsedes selle üle, mida keegi meist arvab. Tegelikult pole kellelgi eriti aega midagi teiste kohta arvata - enamus inimesi on rohkem mures hoopis selle üle, mida teised neist arvavad.
  • See, mida teised minust mõtlevad, ei puuduta mind. Mina üritan oma elu edendada ja ei ole vaja teiste arvamustesse oma nina toppida.
  • Hukkamõist on vaid kaitsereaktsioon - ennetav rünnak, et keegi teine esimesena ei ründaks. Ei ole vaja isiklikult võtta. See näitab seda, et ta ise kardab teiste rünnakut ja ründab esimesena, et panna teised inimesed kaitsesse ja et keegi teda ei ründaks.
  • Öeldakse ju isegi, et kriitika on tegelikult varjatud kompliment - inimesed ei kritiseeriks sind, kui nad sinus ohtu ei näeks. Järelikult tunnevad nad ennast sinust kehvemana, et neil on vaja iga hinna eest sind maha teha ja sinu väärtust kahandada. Ju sa siis oled oht nende väärtusetundele ja staatusele. 
Lõppude lõpuks ei olegi see oluline, kuidas teised inimesed sind tajuvad, sest see on niikuinii vaid peegeldus neist endist. Oluline on ikkagi see, kuidas sa iseennast tajud. Sinu enesehinnang sõltub ikkagi põhiliselt sellest, kuidas sa ise endasse suhtud - nii et mõistlikum on parem sellele keskenduda. Elad sa siis lõppude lõpuks enda või teiste elu?

---------------------------------------------------------------------------------
P.S. Kui tahad hakata Mintoses investeerima, oleksin väga tänulik, kui kasutad liitumisel seda linki - siis saame mõlemad oma tootlusele 1% veel lisaks.

2 kommentaari:

  1. Kokku 30 hirmu mida ületada, kui iga päev 30 päeva jooksul midagi teha. Kas need kõik olid väga ekstreemsed (nagu langevarjuhüpped) või midagi vähem ekstreemset? :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere.
      Ei olnud üldse ekstreemsed asjad - võisid olla ka mõne teise arvates täiesti naeruväärselt lihtsad asjad. Peaasi, et ma ise seda kartsin. Näiteks kartsin ükskord kellegi käest midagi küsida, sest kartsin endast rumalat muljet jätta. Aga tegin selle ikkagi ära just sellepärast, et seda kartsin. Pärast oli jube hea tunne ja sain aru, et ei olnudki midagi karta tegelikult.

      Kustuta