laupäev, 4. oktoober 2014

"Alati saab paremini" ?

Igaüks meist on kuulnud väljendit, et alati saab paremini. Kindlasti on see ka igalühel meist endast peast läbi käinud.
Kuskil aasta aega tagasi tabasin end mõtisklemas igasuguste eluliste teemade üle ja mõtlesin, miks me üldse midagi teeme siin elus. Mis on meie motivatsioon? Miks me käime tööl, miks ajame taga suurt rikkust, miks me soovime endale head elukaaslast/partnerit ja miks me tahame endale meeldivaid sõpru? Ja siis järsku lahvatas - aga selleks ju, et olla õnnelik!
Sellest hetkest võtsin endale eesmärgiks püüelda selle poole, et olla elus õnnelikum ning hakkasin tegema uurimistööd, mis teeb üldse inimesi õnnelikuks, kaasa arvatud mind ennast ja hakkasin neid asju ülesse kirjutama.
Selle blogi eesmärk ongi tasahilju tutvustada neid mõtteid, milleni olen jõudnud. Loodetavasti leiab siit igaüks, kes elus õnnelikum soovib olla, ka endale midagi.
Nüüd siis tagasi teema juurde.
Üks mõte, mis uurimustööd tehes mitmest kohast läbi on käinud - õnnelikumad on need inimesed, kes on rahul selle üle, mida nad on saavutanud ning nad oskavad sellest rõõmu tunda. Ehk siis nad oskavad hinnata seda, mis neil on, mitte nad ei mõtle selle üle, mida neil veel ei ole.
Eile juhtusin töö juures pealt kuulma üht vestlust, kus ühte osapoolt kiideti mingi saavutuse eest, mille peale kiidetu selle tunnustuse endalt kohe maha pühkis ja ütles: "Alati saab paremini!" justkui poleks see saavutus mitte midagi väärt.
Mõtlesin endamisi, et miks sa endaga küll niimodi teed? Kui sa ei suuda tunda rõõmu väikestest edusammudest, siis sa ei saagi ju siin elus kunagi õnnelik olema! Siis pole ka suured saavutused mitte midagi väärt, sest alati saab ju paremini?
Loomulikult saab alati paremini - selles ei olegi küsimus, aga kui sa ei oska oma väikestest edusammudest rõõmu tunda, siis sa ei saagi ju kunagi õnnelikuks! Kas sinu elu mõte ongi siis õnnetu olla?
Arutlesin endamisi, miks ta küll niimodi mõtleb... Ilmselgelt on tal selleks mõttemustriks mingi hea motiiv, sest muidu ta seda ju ei teeks. Seejärel tuli mul meelde paralleel iseendaga - olen ju ise kunagi täpselt samamoodi mõelnud! Ja mis on selle mõttemustri "õilis motiiv" - miks ma ei tahtnud kiitust vastu võtta ja edusammudest rõõmu tunda? Põhjuseks oli hirm, et kui ma selle kiituse vastu võtan ja tunnen, et see edu oli piisav, siis jään ma n. ö.  "loorberitele puhkama", muutun laisaks, ei pinguta enam ja ei toimu enam arengut. Tagantjärgi tarkusena võin iseendale kinnitada, et see hirm ei pea absoluutselt paika, sest kui ma tunnen enda väikeste saavutuste üle rõõmu, annab see tulevikuks hoopistükis indu juurde ja paneb veelgi rohkem pingutama. Samuti on tuju palju parem. Lisaks võin kogemustest kinnitada, et enesekriitika ja -piitsutamine võivad küll alguses tagada kiiremat arengut, aga pikas perspektiivis tasub alati ära areng väikeste sammudega pikema aja jooksul kui enese liigne piitsutamine, sest ükskõik, mida me ka ei saavutaks, ikka pole see "piisavalt hea" ja lõpuks tekib millegi tegemise suhtes nii suur vastumeelsus, et ei tahagi enam asjaga tegeleda ja armastatud hobi või tegevus jääbki pikaks ajaks katki.
Kui aga tunda väikestest edusammudest rõõmu ja areneda hoopis pika aja jooksul väikeste sammudega ja sellest rõõmu ka tunda, on kogu aeg n. ö. "tuli all", ei teki vastumeelsust ning pikas perspektiivis jõuab palju kaugemale.
Loodan, et kellegil oli nendest mõtetest kasu ja minu vead aitavad Sinul samu vigu juba vältida! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar