laupäev, 1. detsember 2018

Kuidas tõsta enda produktiivsust 2

Oled sa pidevalt stressis ja ületöötanud?
Oled sa õhtuti voodis niimoodi vedelenud, et und ei tule ja mõtled tegemata asjadele?
Kas vaevled pidevalt selle käes, et rabad päev otsa igasuguseid asjatoimetusi teha, aga justkui midagi ei saaks tehtud?

  Kirjutasin mõnda aega tagasi blogipostituse sellel teemal, kuidas olla oluliselt produktiivsem kasutades 80/20 reeglit (seda saab lugeda siin). 
 Nüüd aga vaatasin kuulsa internetiguru Eben Pagani produktiivsusprogrammi tutvustavat webinari, kust sain päris häid lisamõtteid selle kohta, kuidas enda produktiivsust oluliselt tõsta. See webinar oli päris hea - täitsa soovitan (webinar ise on tasuta, lõpus pakutakse sedasama produktiivsusprogrammi müüa). Kui on huvi vaadata, siis registreeruda saad siin.
(Igaks juhuks selline märkus, et webinarile registreerumisel e-mailile linki ei tule, vaid seesama registreerumise aken tuleb lihtsalt lahti jätta ning oodata aega, mil webinar pihta hakkab.)

 Kui aga vaadata ei viitsi, siis tegin sellest webinarist mõned märkmed, mida jagangi selles blogipostituses.

 Nimelt on tänapäeva nutiajastul tohutu probleem sellega, et meie tähelepanu hüpleb väga lühikese ajavahemiku jooksul pidevalt ühelt teemalt teisele ning see lõhub ära meie fookuse ja keskendumisvõime. Paljudel inimestel tekib illusioon, et mitme asja korraga tegemisel oleme hästi produktiivsed ja saame mitu asja korraga tehtud, aga tegelikult ei suuda me mitut asja tehes korralikult keskenduda ning me ei suuda tähelepanu ümberlülitamisel enam uuesti fookust korralikult tagasi tuua. Tihti tulevad siis ka vead sisse, sest me ei ole ühele tegevusele süvenenud ning hiljem tuleb kulutada veelgi lisaaega, et neid vigu parandada. Isegi kui oleme ühele tegevusele meeletult süvenenud ning keegi äkitselt ruumi sisse ilmub ja tähelepanu eemale juhib, siis kulub meil kuskil 15-20 minutit, et endine keskendumisvõime tagasi saada. Selleks, et olla produktiivne, on aga keskendumine ülimalt oluline. Multitaskimisel väheneb oluliselt mälu salvestamisvõime.

 Ilmselt olete vahel kogenud seda flow tunnet, mil olete mõnikord niivõrd keskendunud, et ajataju kaob täiesti ära ning töö tegemine sujub lausa lennates. Lahendus peitubki sellises flow tekitamises.



Seda flowd aitavad suuresti tekitada kaks tegurit:

1. Sellise asjaga tegelemine, mis on tõeliselt põnev ja mille tegemist sa naudid.
Kui sa teed midagi sellist, mida sa tõeliselt naudid, siis ei tundu see justkui nagu töö, sa teed seda hea meelega ning ei pea selle tegemiseks tahtejõudu rakendama. Siis on ülilihtne keskenduda ning aeg lausa lendab tööd tehes.

2. Taastumine.
Ilmselt tundub see kuidagi loomuvastane, et kui ma vahepeal puhkan ja "mängin", siis see aeg läheb justkui raisku ning ma saaksin samal ajal midagi kasulikku teha. Tegelikult toob väikene taastumiseks kulutatud lisaaeg aga tohutu tootlikkuse ja aitab restarti teha. Väikene sissemakse, aga suur tootlus. Kui sa oled värske ja väljapuhanud, siis ei ole mitte mingisugust probleemi kohe asja kallale asuda ning elu väljakutsetele otsa vaadata. Siis on palju lihtsam ka olulisele keskenduda ning mitte tegeleda vältimise ja edasilükkamisega.
 Taastumiseks tasub teha igasuguseid lõõgastavaid tegevusi, näiteks jooga, meditatsioon, hingamisharjutused, looduses jalutamine.

 Sellega seoses meenub mulle üks lugu, mida lugesin Dale Carnegie raamatust "Lõpeta muretsemine ja hakka elama".
Nimelt ühes terasetootmise ettevõttes jälgiti füüsilist tööd tegevaid tehasetöölisi, kes tõstsid 
autodele raskeid teraslatte. Iga mees suutis vahetpidamata järjest tööd tehes lõunaks auto peale laduda keskmiselt 12,5 tonni teraslatte ning oli peale seda nii väsinud, et ei jaksanud enam lillegi liigutada. Siis tehti üks eksperiment, kus üks töötaja ladus teraslatte ning nii pea, kui tundis, et väsimus hakkab tekkima, tegi kohe pausi ja puhkas. Tunni aja sees tegi ta tööd kõigest 26 minutit ja siis puhkas 34 minutit - ehk ta puhkas rohkem, kui tegi tööd, aga päeva lõpuks jõudis ta autodele laduda 47 tonni terast! See on peaaegu 4 korda rohkem!!! Mitte 10% ega 25 % vaid 4 korda!!! Täiesti uskumatu! Ja päeva lõpus ei olnud ta üldse nii väsinud kui teised töötajad, kes ladusid 12,5 tonni. Niivõrd oluline on lihtsalt vahepeal puhkamine ja taastumine.


 Eben Pagan pakub produktiivsuse tõstmiseks välja lisaks veel 60-60-30 lahenduse. Nimelt soovitab ta jagada töötegemise tunniajalisteks juppideks, sest inimene suudabki väga keskendunult tööd teha ainult kuskil tund aega kuni poolteist tundi järjest. Seejärel tuleks kahe tunniajalise töötegemise lõigu järel teha pooletunnine paus, mille ajaks lülitada ennast tööst täiesti välja ning teha midagi taastavat (näiteks kerge snäkk, uinak, jalutuskäik vms.).
Erinevate tunniajaliste lõikude ajal võiks töödeks valida erineva sisuga ülesanded - siis ei tüdine aju ühest teemast liiga ära ning tähelepanu ei hakka hajuma. Samuti soovitab ta esimeselt tunnilt teisele üle minnes võtta väikene lisa-hingetõmbepaus kuskil 5 minutit, mis aitab paremini  järgmisele tegevusele ümber lülituda.
Neid 60-60-30 tegevusi võib niimoodi päris mitu tükki üksteise otsa laduda enne, kui väsimus jõuab tekkida. 
Kui oled tekitanud endale harjumuse teha tööd selliste keskendunud lõikude kaupa, oled lõpuks ilmselt ise ka imestunud, kui palju oled jõudnud ära teha.

 Suurim produktiivsuse röövel ongi igasugused segajad. Kui vähegi võimalik, siis tasuks töötegemise ajaks ennast ümbritsevast keskkonnast täiesti eraldada ning igasugused segajad (telefon) ja notificationid välja lülitada.

  Veel soovitab ta keskenduda sellistele tegevustele, mis annavad kõige suuremat mõju (80/20 reegel) ning asjadele, millel on kasulik mõju just pikas plaanis (mis mõjutavad tervist, finantse ja suhteid näiteks). Lihtsalt tee iga päev natukene paremaid valikuid. Näiteks kui on magusaisu, siis vali koogi asemel banaan. Kui muuta selline valikute tegemine harjumuseks, siis pikas plaanis on sellel tohutu mõju.

  Selleks, et mingi tegevus muutuks automaatseks ning võtaks vähem aega ja energiat, on soovitatav endale sellistest headest tegevustest tekitada järjepidevus ning harjumus. Siis ei pea mõne aja pärast enam tahtejõudu üldse rakendama, vaid teed neid automaatselt juba harjumusest.

Jätan siia veel selle webinari lingi.


Kuidas saada üle uskumusest, et ma ei ole piisavalt hea?

Tony Robbins õpetab, et inimestel on kaks kõige suuremat hirmu:
  1. Ma ei ole piisavalt hea.
  2. Kui ma pole piisavalt hea, siis järelikult mind ei armastata.
Need hirmud juhivad meid kogu elu ning on paljude kannatuste põhjustajateks.
Hirmudel on omadus tõeks saada, sest just sellepärast, et me mingit asja kardame, hakkame hirmu ajendil teatud viisil käituma (sageli teeme rumalaid otsuseid) ning tihti just selle käitumise tagajärjel saabki see hirm tõeks.
N: Näeme politseiautot ja kardame trahvi saada ja seetõttu keskendume sellele politseiautole nii väga, et ei näe tee ääres ootavat jalakäijat ja just sellepärast peatab politsei meid kinni, et me jalakäijat üle tee ei lasknud.

Aga kust see kartus üldse pärit on?
Miks me kardame paaniliselt seda, et me piisavalt head ei ole?

Kõik saab alguse lapsepõlvest.
Üles kasvades vajame meeletult oma vanemate heakskiitu, sest meie ellujäämine sõltub nendest otseselt.
Üritame olla neile iga hinna eest meele järele, sest kui vanematel peaks meist kõrini saama ja nad peaksid meid hülgama, siis eelajalooliselt ei oleks meil olnud mingit lootust ellu jääda.
See hirm ongi meie alateadvusesse evolutsiooni käigus nii sügavalt juurdunud, sest see hirm aitas meil ellu jääda.
Kui meie vanemad meid mingil põhjusel karistavad, kritiseerivad või hukka mõistavad, siis õpime üsna kiiresti ära, et selline käitumine või omadus meie juures ei ole aktsepteeritav ning hakkame seda omadust iseenda puhul karistama ning alla suruma. Ütleme endale, et see osa meist ei ole aktsepteeritav ning me ei tohi sellised olla. Ja kui me oleme sellised, siis me ei ole piisavalt head ning ei ole armastust väärt.
Seepärast ei suuda me iseendas mingeid omadusi või käitumist aktsepteerida, sest oleme veendunud, et sellised omadused jätavad meid armastusest ilma ning alateadvuses tähendab armastusest ilma jäämine hukkumist.
Kui me aga nüüd täiskasvanuna ikkagi neid omadusi alla surume ja iseennast ei aktsepteeri, põhjustab see sageli emotsioonide allasurumist, iseenda vihkamist ning iseenda saboteerimist. Allasurutud emotsioonid hakkavad lõpuks põhjustama kehalisi vaevusi ja haigusi.
Kuidas sellest enesehävituslikust käitumisest aga vabaneda?
Lahendus peitub aktsepteerimises. Iseenda omaduste ja emotsioonide aktsepteerimises.
Kuidas seda aga teha?
Kui meil kerkib ülesse mingi negatiivne emotsioon, hakkame seda sageli alla suruma, sest esiteks ei suuda me seda endas aktsepteerida ja teiseks ei ole meil sageli selle negatiivse emotsiooniga toimetulemiseks mingit toimetulekumehhanismi ja kardame, et see emotsioon muutub liiga suureks ja me ei suuda seda enam taltsutada, kaotame kontrolli, langeme depressiooni ning muutume tegutsemisvõimetuks.
Meil puudub võime enda emotsioonidega toime tulla.
Mis on siis lahendus?
Siin peitub paradoks, sest lahendus peitub hoopis nende emotsioonide tundmises.
See pole kindlasti lihtne, sest negatiivsetele mõtetele ja tunnetele otsavaatamine nõuab meeletult julgust ja eneseületust.
Kardame, et need emotsioonid muutuvad nii võimsaks, et me ei suuda enam nendega toime tulla. Tegelikkuses suurenevad need emotsioonid ainult mingi teatud maani ning kui me neid alla ei hakka suruma ja lihtsalt laseme neil olla (ei suru alla, ei võitle ja ei põgene ja lihtsalt aktsepteerime ja jälgime neid neutraalselt), siis ühel hetkel hakkab nende intensiivsus vaibuma ning nad hajuvad ise ära.
Ehk siis lahendus peitub aktsepteerimises ja minnalaskmises.
Enda aktsepteerimises sellisena, nagu sa oled ning enda emotsioonide aktsepteerimises ja läbitundmises.

Käin veel korra üle, kuidas see protsess käib.

Kui mingi negatiivne emotsioon kerkib ülesse, siis:

  1. Ära suru seda emotsiooni alla, ära võitle ja ära põgene - lihtsalt tunne seda.
  2. Jälgi seda emotsiooni lahke emaliku armastusega: kus ta sinu kehas asub? Kas ta paisub suuremaks või kahaneb? Kas sellel emotsioonil on mingi värv? Kas ta muutub? Kas selle emotsiooni asukoht kehas muutub? Lihtsalt jälgi.
  3. Ära mõista seda emotsiooni hukka, ära anna hinnanguid, ära karista ennast selle emotsiooni tundmise eest. Lihtsalt jälgi seda hoolega.
  4. Tihti kipub negatiivne emotsioon hinge kinni suruma - proovi lihtsalt rahulikult ja sügavalt sisse ja välja hingata, kuni see emotsioon lõpuks vaibuma hakkab.
  5. Lase sellel protsessil lihtsalt lõpuni kulgeda ning kui tunned, et emotsiooni tugevus on juba peaaegu et vaibunud, siis kujutle, kuidas sa hingad selle emotsiooni endast välja näiteks valge auruna või siis musta suitsuna.
Ja siis lõpuks toimubki kergendustunne. :)

Kuna tihti on mingid minevikumälestused talletatud kehasse mõtte ja emotsiooni komplektina, siis peale selle emotsiooni läbitundmist kaovad tavaliselt ka need negatiivsed mõtted, mis selle emotsiooniga seotud olid ning meie elu muutub palju positiivsemaks.
Kui nüüd need negatiivsed omadused endas lihtsalt läbi tunda, neile julgelt vastu astuda ja neid aktsepteerida, siis hakkame ennast palju rohkem aktsepteerima täpselt sellisena, nagu me oleme ning lõpuks õpime ennast armastama ning saame üle sellest uskumusest, et me ei ole piisavalt head (sest see uskumus on seotud mingite omadustega, mida meil enda arvates ei tohi olla, sest vastasel korral ei ole me armastust väärt).
---------------------------------------------------------------------------------
P.S. Kui tahad hakata Mintoses investeerima, oleksin väga tänulik, kui kasutad liitumisel seda linki - siis saame mõlemad oma tootlusele 1% veel lisaks.

Andekspalumise kunst e. vabanduste viis keelt

  Koolitustel käies olen mitmeid kordi kuulnud edukaid inimesi lausumas: "Selleks, et saada edukaks, on üheks väga oluliseks oskuseks õppimine andestama ja minna laskma. See aitab elus palju kiiremini edasi minna."


 Mul endal on väga pikka aega olnud suuri raskusi andekspalumise ja andestamisega. Meie peres ei olnud see lihtsalt kombeks. Kuna me õpime alguses kõike oma vanematelt, siis õpime ka vabandamist või andestamast oma vanematelt ning jäljendame neid. Mõni asi tundub niivõrd võõras, sest keegi pole sellest kunagi midagi rääkinud.

 Mõistusega sain sellest küll aru, kui oluline ja vajalik andestamine on, aga emotsionaalselt on lahtilaskmine kuidagi jube raske. Arvasin, et kui ma kellegi peale vimma pean, siis maksan talle sellega justkui kätte, et ta mulle liiga tegi ja panen teda sellega halvasti tundma. Tegelikkuses aga tunnen hoopis mina ise ennast halvasti. See on umbes sama hea, et joon mürki ja siis loodan, et keegi teine sureb ära. Me tahame teisi oma tegude eest maksma panna ja siis karistuseks oleme nende peale pahased lootuses, et nad ennast parandavad.

 Teine inimene aga võib-olla isegi ei tea, et ma tema peale vimma pean, ent mina muudkui marineerin, lootuses teda vastutasuks kannatama panna - tegelikult olen ainult mina see, kes selle tagajärjel kannatab. Kättemaks on lihtsalt jube hea viis teisi süüdistada ja vastutus kellegi teise õlgadele lükata - siis ma ei pea ise enda tunnete ja tõlgenduse eest endale vastutust võtma. Uuringute järgi lülitab 1 minut vihane olemist immuunsuse 4-5 tunniks välja ning pikaaegne negatiivsuses olemine toodab stressihormooni kortisooli, mis hakkab lõpuks tervist kahjustama.

 Andestamine on puhtalt iseenda jaoks - see aitab enda südant tervendada. See ei tähenda ilmtingimata asjadega leppimist ja tolereerimist ja nende edasi kannatamist - see on puhtalt olukorrast lahtilaskmine selleks, et edasi liikuda.

 Eestis hakati hiljuti korraldama andestamise töötubasid. Käisin huvi pärast ühel töötoal ära ja peale seda tundsin, et mingi koorem oleks justkui hingelt ära saadud. Üllatava kõrvaltoimena märkasin, et mingid piirangud ja blokid kadusid justkui ära ning julgesin ennast ja oma tegemisi avalikult rohkem reklaamida ning julgemalt igasuguseid asju proovida ja ette võtta.

 Südame loomulik olek on armastada ja lubada ka ennast armastada. Süda ei saa aga avaneda, kui see on haavatud ja katki. Mida katkisem on süda, seda kergem on haiget saada. Selleks, et julgeda enda südant avada, on vaja oma vanad haavad enne tervendada. Andestamise ring aitab seda teha.



 Panen selle andestamise ringi FB lehe lingi ka siia, kust saab ürituste toimumise kohta silma peal hoida: https://www.facebook.com/andestamisering/. Need töötoad on suhteliselt odavad (kuskil 10-15 €), aga investeeringu tulusus mäekõrgune: süda on hiljem väga tänulik.

 Kui sa tahad, et sul oleks armastav ja rahuldustpakkuv suhe, on kindlasti vaja tunda, et sind armastatakse ja hinnatakse.

Selleks on väga oluline:
1. Õppida tundma partneri armastusekeeli (selle kohta kirjutasin siin)
2. Õppida oma vigu heastama.

 Aeg-ajalt teeme midagi rumalat ja teeme sellega teistele inimestele haiget - kas siis tahtlikult või tahtmatult.

 Selleks, et meil oleksid head suhted, on vaja aga õppida ka vabandust paluma.

 Me saame elus seda, mida me usume, et me väärime.
Kui tunneme, et oleme minevikus kellelegi liiga teinud ja ei ole seda heastanud, siis hakkame ennast alateadlikult selle eest karistama ja ütleme endale, et me ei vääri edu ning head elu selle eest, mida kunagi teinud oleme.

 Seepärast ongi niivõrd oluline õppida ka ise vabandust paluma ja enda väärtegusid lunastama, sest muidu hakkame iseennast saboteerima ja keelame endale õnnelik olla.



 Inimesed tunnevad väga erineval moel, et nende ees on siiralt vabandust palutud. Kui keegi ütleb lihtsalt "Palun vabandust", aga sama kohtlemine jätkub edasi, siis tunneme, et ta ei mõelnud seda tõsiselt.

 Tuleb välja, et on olemas 5 erinevat viisi, kuidas inimesed tunnevad, et nende ees on päriselt vabandust palutud. Leidsin need vabanduste viis keelt Gary Chapmani raamatust "Armastuse viis keelt meestele".


Nendeks on:
1. Kahetsuse väljendamine.
 N: "Ma kahetsen, et ma seda ütlesin... Palun vabandust!"

2. Vastutuse võtmine (oma vea tunnistamine).
 "Ma eksisin - ma poleks pidanud seda tegema. See pole mitte kuidagi õigustatav. Palun vabandust!"

3. Heastamine
 "Palun vabandust, et ma sulle nii ütlesin! Kuidas ma saaksin selle sulle heastada?"

4. Siiras soov enda käitumist muuta.
 Sageli tunneme, et kui keegi meie ees vabandab, aga tema käitumine ei muutu, siis ta ei mõelnud seda tõsiselt. Mis kasu on tema vabandustest, kui tema käitumine ei muutu?
 Ootame, et ta siiralt kahetseks ning muudaks oma käitumist. Tunneme, et ta on siiras, kui ta on oma käitumist muutnud.

N: "Mulle ei meeldi see, et ma niiviisi ärritun, aga ma ei oska selles suhtes midagi ette võtta. Aita mind palun. Mida saaksin ma teha, et ma enam selle peale enam nii närvi ei läheks?"

5. Andestuse palumine
 Mõned inimesed tunnevad, et nende ees ei ole siiralt vabandust palutud, kui teine inimene ei ole öelnud sõnu: "Kas sa saaksid palun mulle andestada?". Lihtsalt sõnadest "Palun vabandust" kuidagi ei piisa - see ei tundu tema jaoks siiras.