Mul endal on väga pikka aega olnud suuri raskusi andekspalumise ja andestamisega. Meie peres ei olnud see lihtsalt kombeks. Kuna me õpime alguses kõike oma vanematelt, siis õpime ka vabandamist või andestamast oma vanematelt ning jäljendame neid. Mõni asi tundub niivõrd võõras, sest keegi pole sellest kunagi midagi rääkinud.
Mõistusega sain sellest küll aru, kui oluline ja vajalik andestamine on, aga emotsionaalselt on lahtilaskmine kuidagi jube raske. Arvasin, et kui ma kellegi peale vimma pean, siis maksan talle sellega justkui kätte, et ta mulle liiga tegi ja panen teda sellega halvasti tundma. Tegelikkuses aga tunnen hoopis mina ise ennast halvasti. See on umbes sama hea, et joon mürki ja siis loodan, et keegi teine sureb ära. Me tahame teisi oma tegude eest maksma panna ja siis karistuseks oleme nende peale pahased lootuses, et nad ennast parandavad.
Teine inimene aga võib-olla isegi ei tea, et ma tema peale vimma pean, ent mina muudkui marineerin, lootuses teda vastutasuks kannatama panna - tegelikult olen ainult mina see, kes selle tagajärjel kannatab. Kättemaks on lihtsalt jube hea viis teisi süüdistada ja vastutus kellegi teise õlgadele lükata - siis ma ei pea ise enda tunnete ja tõlgenduse eest endale vastutust võtma. Uuringute järgi lülitab 1 minut vihane olemist immuunsuse 4-5 tunniks välja ning pikaaegne negatiivsuses olemine toodab stressihormooni kortisooli, mis hakkab lõpuks tervist kahjustama.
Andestamine on puhtalt iseenda jaoks - see aitab enda südant tervendada. See ei tähenda ilmtingimata asjadega leppimist ja tolereerimist ja nende edasi kannatamist - see on puhtalt olukorrast lahtilaskmine selleks, et edasi liikuda.
Eestis hakati hiljuti korraldama andestamise töötubasid. Käisin huvi pärast ühel töötoal ära ja peale seda tundsin, et mingi koorem oleks justkui hingelt ära saadud. Üllatava kõrvaltoimena märkasin, et mingid piirangud ja blokid kadusid justkui ära ning julgesin ennast ja oma tegemisi avalikult rohkem reklaamida ning julgemalt igasuguseid asju proovida ja ette võtta.
Südame loomulik olek on armastada ja lubada ka ennast armastada. Süda ei saa aga avaneda, kui see on haavatud ja katki. Mida katkisem on süda, seda kergem on haiget saada. Selleks, et julgeda enda südant avada, on vaja oma vanad haavad enne tervendada. Andestamise ring aitab seda teha.
Panen selle andestamise ringi FB lehe lingi ka siia, kust saab ürituste toimumise kohta silma peal hoida: https://www.facebook.com/andestamisering/. Need töötoad on suhteliselt odavad (kuskil 10-15 €), aga investeeringu tulusus mäekõrgune: süda on hiljem väga tänulik.
Kui sa tahad, et sul oleks armastav ja rahuldustpakkuv suhe, on kindlasti vaja tunda, et sind armastatakse ja hinnatakse.
Selleks on väga oluline:
1. Õppida tundma partneri armastusekeeli (selle kohta kirjutasin siin)
2. Õppida oma vigu heastama.
Aeg-ajalt teeme midagi rumalat ja teeme sellega teistele inimestele haiget - kas siis tahtlikult või tahtmatult.
Selleks, et meil oleksid head suhted, on vaja aga õppida ka vabandust paluma.
Me saame elus seda, mida me usume, et me väärime.
Kui tunneme, et oleme minevikus kellelegi liiga teinud ja ei ole seda heastanud, siis hakkame ennast alateadlikult selle eest karistama ja ütleme endale, et me ei vääri edu ning head elu selle eest, mida kunagi teinud oleme.
Seepärast ongi niivõrd oluline õppida ka ise vabandust paluma ja enda väärtegusid lunastama, sest muidu hakkame iseennast saboteerima ja keelame endale õnnelik olla.
Inimesed tunnevad väga erineval moel, et nende ees on siiralt vabandust palutud. Kui keegi ütleb lihtsalt "Palun vabandust", aga sama kohtlemine jätkub edasi, siis tunneme, et ta ei mõelnud seda tõsiselt.
Tuleb välja, et on olemas 5 erinevat viisi, kuidas inimesed tunnevad, et nende ees on päriselt vabandust palutud. Leidsin need vabanduste viis keelt Gary Chapmani raamatust "Armastuse viis keelt meestele".
Nendeks on:
1. Kahetsuse väljendamine.
N: "Ma kahetsen, et ma seda ütlesin... Palun vabandust!"
2. Vastutuse võtmine (oma vea tunnistamine).
"Ma eksisin - ma poleks pidanud seda tegema. See pole mitte kuidagi õigustatav. Palun vabandust!"
3. Heastamine
"Palun vabandust, et ma sulle nii ütlesin! Kuidas ma saaksin selle sulle heastada?"
4. Siiras soov enda käitumist muuta.
Sageli tunneme, et kui keegi meie ees vabandab, aga tema käitumine ei muutu, siis ta ei mõelnud seda tõsiselt. Mis kasu on tema vabandustest, kui tema käitumine ei muutu?
Ootame, et ta siiralt kahetseks ning muudaks oma käitumist. Tunneme, et ta on siiras, kui ta on oma käitumist muutnud.
N: "Mulle ei meeldi see, et ma niiviisi ärritun, aga ma ei oska selles suhtes midagi ette võtta. Aita mind palun. Mida saaksin ma teha, et ma enam selle peale enam nii närvi ei läheks?"
5. Andestuse palumine
Mõned inimesed tunnevad, et nende ees ei ole siiralt vabandust palutud, kui teine inimene ei ole öelnud sõnu: "Kas sa saaksid palun mulle andestada?". Lihtsalt sõnadest "Palun vabandust" kuidagi ei piisa - see ei tundu tema jaoks siiras.
Mõistusega sain sellest küll aru, kui oluline ja vajalik andestamine on, aga emotsionaalselt on lahtilaskmine kuidagi jube raske. Arvasin, et kui ma kellegi peale vimma pean, siis maksan talle sellega justkui kätte, et ta mulle liiga tegi ja panen teda sellega halvasti tundma. Tegelikkuses aga tunnen hoopis mina ise ennast halvasti. See on umbes sama hea, et joon mürki ja siis loodan, et keegi teine sureb ära. Me tahame teisi oma tegude eest maksma panna ja siis karistuseks oleme nende peale pahased lootuses, et nad ennast parandavad.
Andestamine on puhtalt iseenda jaoks - see aitab enda südant tervendada. See ei tähenda ilmtingimata asjadega leppimist ja tolereerimist ja nende edasi kannatamist - see on puhtalt olukorrast lahtilaskmine selleks, et edasi liikuda.
Eestis hakati hiljuti korraldama andestamise töötubasid. Käisin huvi pärast ühel töötoal ära ja peale seda tundsin, et mingi koorem oleks justkui hingelt ära saadud. Üllatava kõrvaltoimena märkasin, et mingid piirangud ja blokid kadusid justkui ära ning julgesin ennast ja oma tegemisi avalikult rohkem reklaamida ning julgemalt igasuguseid asju proovida ja ette võtta.
Südame loomulik olek on armastada ja lubada ka ennast armastada. Süda ei saa aga avaneda, kui see on haavatud ja katki. Mida katkisem on süda, seda kergem on haiget saada. Selleks, et julgeda enda südant avada, on vaja oma vanad haavad enne tervendada. Andestamise ring aitab seda teha.
Panen selle andestamise ringi FB lehe lingi ka siia, kust saab ürituste toimumise kohta silma peal hoida: https://www.facebook.com/andestamisering/. Need töötoad on suhteliselt odavad (kuskil 10-15 €), aga investeeringu tulusus mäekõrgune: süda on hiljem väga tänulik.
Kui sa tahad, et sul oleks armastav ja rahuldustpakkuv suhe, on kindlasti vaja tunda, et sind armastatakse ja hinnatakse.
Selleks on väga oluline:
1. Õppida tundma partneri armastusekeeli (selle kohta kirjutasin siin)
2. Õppida oma vigu heastama.
Aeg-ajalt teeme midagi rumalat ja teeme sellega teistele inimestele haiget - kas siis tahtlikult või tahtmatult.
Selleks, et meil oleksid head suhted, on vaja aga õppida ka vabandust paluma.
Me saame elus seda, mida me usume, et me väärime.
Kui tunneme, et oleme minevikus kellelegi liiga teinud ja ei ole seda heastanud, siis hakkame ennast alateadlikult selle eest karistama ja ütleme endale, et me ei vääri edu ning head elu selle eest, mida kunagi teinud oleme.
Seepärast ongi niivõrd oluline õppida ka ise vabandust paluma ja enda väärtegusid lunastama, sest muidu hakkame iseennast saboteerima ja keelame endale õnnelik olla.
Inimesed tunnevad väga erineval moel, et nende ees on siiralt vabandust palutud. Kui keegi ütleb lihtsalt "Palun vabandust", aga sama kohtlemine jätkub edasi, siis tunneme, et ta ei mõelnud seda tõsiselt.
Tuleb välja, et on olemas 5 erinevat viisi, kuidas inimesed tunnevad, et nende ees on päriselt vabandust palutud. Leidsin need vabanduste viis keelt Gary Chapmani raamatust "Armastuse viis keelt meestele".
Nendeks on:
1. Kahetsuse väljendamine.
N: "Ma kahetsen, et ma seda ütlesin... Palun vabandust!"
2. Vastutuse võtmine (oma vea tunnistamine).
"Ma eksisin - ma poleks pidanud seda tegema. See pole mitte kuidagi õigustatav. Palun vabandust!"
3. Heastamine
"Palun vabandust, et ma sulle nii ütlesin! Kuidas ma saaksin selle sulle heastada?"
4. Siiras soov enda käitumist muuta.
Sageli tunneme, et kui keegi meie ees vabandab, aga tema käitumine ei muutu, siis ta ei mõelnud seda tõsiselt. Mis kasu on tema vabandustest, kui tema käitumine ei muutu?
Ootame, et ta siiralt kahetseks ning muudaks oma käitumist. Tunneme, et ta on siiras, kui ta on oma käitumist muutnud.
N: "Mulle ei meeldi see, et ma niiviisi ärritun, aga ma ei oska selles suhtes midagi ette võtta. Aita mind palun. Mida saaksin ma teha, et ma enam selle peale enam nii närvi ei läheks?"
5. Andestuse palumine
Mõned inimesed tunnevad, et nende ees ei ole siiralt vabandust palutud, kui teine inimene ei ole öelnud sõnu: "Kas sa saaksid palun mulle andestada?". Lihtsalt sõnadest "Palun vabandust" kuidagi ei piisa - see ei tundu tema jaoks siiras.
Tere.
VastaKustutaLugesin seda, sest pealkiri oli huvi tekitav - "Andekspalumise kunst e. vabanduste viis keelt "
Tekst ise oli huvitav, aga kõik oli niigi tuttav. Sellest räägivad ju enamus naisi.
Mina palun vabandust ainult siis, kui ma milleski süüdi olen. 1) Kui ma jään kuhugi hiljaks, siis ma vabandan, sest siis ma olen süüdi selles, et teine pidi mind kauem ootama, 2) kui ma lasen kogematta tere öeldes peeru, siis ma vabandan, siis ma vabandan, sest siis ma olen süüdi selles, et olin ebaviisakas. 3)Ma palun vabandust, siis kui ma olin sinu vastu ebaõiglane, siis ma vabandan, sest siis ma olen süüdi selles, et olin ebaõiglane, aga iga inimene (ka vaenlane)väärib seda, et ta vastu oldaks õiglane. Muul juhul ma ei vabanda!